Inglismaa. Mőnisada aastat tagasi. Tudorite valitsemisaeg (15-17 saj.) Moeharrastuseks erinevad verised vőitlused. Muuhulgas ka koertega, kes pidid publikut lőbustama raskete, elu ja surma peale vőitlustega karuga, härjaga aga ka mägraga.

  Kui lőpuks aastal 1835 sellised vaatemängud keelati, siirduti varjulisematesse paikadesse, näiteks pubide keldritesse, kus siis ässitati koeri teiste koertega vőitlema. Kui needki keelati, alustati rotitapmisvőistlustega. Legendaarsed terjerid suutsid tappa sada rotti viie minuti jooksul. Härja- ja karuvőitlustel kasutati suuri ja raskeid ning aeglaseid mastiffe ja buldogide eellasi. Koera- vői rotivőitlustel oli aga oluline kiirus ja nii ristatigi vőitluskoeri terjeritega. Kihlvedudega liikusid suured rahad ja see tingis ka julma "aretusvaliku" - nii mőnigi koer leidis kuulsusetu lőpu merepőhjas kotis, seltsiks kivi. Sellega tagati, et just kőige armutumad ja verejanulisemad koerad jätkaksid vőitluskoerte sugu, et vaid soovitud jőhkrus edasi läheks. Ei olnud harvad juhtumid, kus koer tuli härja küljest lahti lőigata.

  Pööre tuli 20. sajandi alguses, kui hakkasid levima koeranäitused ja koeraharrastus hakkas suunduma meile harjunud radadele. Välimus hakkas üha enam lugema ja vőitluskoerad jäid ilma tööta.

  Sellise pärandiga alustas oma lemmiktőu ühiskonnasőbralikuks aretamist 1932. a. Joseph Dunn ja mőned tema sőbrad. Tőu nimi - bullterjer oli juba antud James Hinksi aretatavale tőule, seepärast vőeti uueks tőunimeks Staffordshire Bullterrier.

Tänu Staffordshire´i söekaevanduses töötanud peredele on see algupärane bull-and-terrier tüüp üldse säilinud. Bullterjeri aretuses oli kasutatud dalmaatsia koera ja vőimalik, et ka pointerit. Staffordshire Bullterrieri, hüüdnimega "staff" kasvatajad otsustasid jääda vana bull-and-terrier tüübi juurde. Tänapäeva staff ongi rohkem vanaaegse buldogi moodi kui tänane Inglise Buldog ise. Esmakordselt esinesid staffid näitusel 1935 aastal, neid oli koguni 26 koera. Ja mais 1935. a. kogunesid u. 40 inimest Craley Heath´I Old Guns Hoteli ja moodustasid tőuklubi - The Staffordshire Bull Terrier Club. Esimesel aastal registreeriti juba 174 staffi. Samal ajal koostati ka tőustandard, aluseks olid kaks tuntumat koera, kes kőige enam vastasid soovitavale staffitüübile.

Ja staffid hakkasid maailma vallutama.Tänaseks on staffid ülivőimsalt arvukaim terjeritőug Inglismaa koeranäitustel, stertifikaadiőigusega näitustel on neid reeglina üle 300. Aastas sünnib Inglismaal üle 2500 staffi ning nendest 600-700 imporditakse väljapoole saart.

 Staffid jőudsid ka Ameerikasse ja nagu paljude koeratőugude puhul, kujunes ameeriklastel oma arvamus ka sellest tőust. Ja nii aretatigi Ameerika Staffordshire Terrier, kes on oma esiisadest suurem ja veidi eritüüpne ning enamasti kupeeritud kőrvadega. Amstaffi - nagu kasvatajad teda hellitavalt kutsuvad - ei tohi segi ajada ka meil mőningates ringkondades hinnatud kaklejakoerte pit-bullterjeritega. Paljudes maades on pit-bullterjer oma agressiivsuse tőttu keelatud, teda ei registreerita ka üheski FCI liikmemaas, ning ta ei kuulu näitusel esitamisele. Seega vőib teda pidada ka segavereliseks koeraks.

 Staffordshire´i bullterrier erineb paljudest teistest terjeritőugudest. Pőhjus on lihtne - ta on rohkem buldog kui terjer. Terjerikasvatajad naljatavad, et staffis peab olema kőik see, mis teistel terjeritel keelatud on. Heal staffil keeravad isegi esikäpad väljapoole. Pea on lai ja lühike, pőselihased tugevad, tal on väikesed tahapoole hoidvad rooskőrvad. Koonuosa on taas rohkem terjerilt. Rind on lai, keha lühike ja rinnakorv tugevalt kaardunud ribidega, käpad hästi lihaselised. Saba ei lőigata ja see meenutab vanaaegse kaevupumba kahva.

Helen Tonkson, kennel Mooncraft´s 

Pildil: Mooncraft´s Uncrowned Queen